Karjäärilugu: Eero ja Harri Joonsaar

Eero on isa ja vanaisana lõbus, lastel ja lastelastel on temaga väga vedanud, ütleb Harri Joonsaar, Eero Joonsaare vanim poeg. Kokku on Grenis elektrik-automaatikuna töötaval Eerol kolm last – kaks poega ja tütar, ning neli lapselast. Vahva fakt on aga see, et juba 22 aastat ettevõtte Pärnu piirkonnas töötava Eero mõlemad pojad töötavad samas ettevõttes – Harri samuti elektrik-automaatikuna ning Hardi võrguosakonna tehnikuna. Eero muheleb, et palju poleks puudunud, et ka tütar oleks Greni tööle tulnud – siis oleks komplekt koos.

Joonsaared on hea naljasoone ning suhtlemisoskusega. Töö, mida nad igapäevaselt teevad eeldab väga suurt tehnilist taiplikkust, aga ka iseseisvust. Ükski päev pole igav ega ühetaoline – päeva jooksul tuleb kohtuda paljude erinevate inimestega ja lahendada mitmeid erinevaid ülesandeid, ka otsustusvabadust ja loomingulisust on palju – nii ei saagi rutiini tekkida.

Kuigi Eerol ja Harril on sama ametinimetus, siis töö pole neil sugugi ühesugune. Isa Eero tööpäev algab tavaliselt kell 8.15 igahommikuse koosolekuga, kus vaadatakse üle kiireloomuliste hooldustööde vajadused ning uute tööde tellimused ning seejärel kulgebki päev neid ülesandeid lahendades. Harri seevastu tegeleb suurel määral alltöövõtjatega – näiteks vestlusegi peame korraks katkestama, sest tuleb minna alltöövõtja abiga koostootmisjaama varugeneraatorit testima. Helkurjoped selga, kiivrid pähe ja kuulmiskaitsmed kõrva – selline on mõlema mehe igapäevane ohutusvarustus, sest muudmoodi Greni tootmisüksustes liikuda ei saa. Näiteks varugeneraator, mis testimist vajab, teeb käivitades niivõrd suurt müra, et sellest üle rääkida ei ole võimalik ning isegi läbi kõrvakaitsmete on mootori hääl kõva. Tööohutust peavad Grenis kõik tähtsaks ning see ei ole vaid sõnakõlks – ohutute töötingimuste üle ollakse uhked ning kord aastas isegi tunnustatakse kolleege, kes on piisavalt ohutusringkäike teinud ning võimalikke ohuolukordi kaardistanud. Me kõik tahame jõuda õhtul tervena koju, oma pere ja lähedaste juurde.

Pere on ka Joonsaartele oluline. Tööd koju kaasa ei võeta ning tööasju kodus ei arutata. Kuigi peresiseselt toetatakse üksteist väga palju, ka Greni tööle on nad tulnud üksteise soovitusel. Isa Eero eeskujul tuli Greni Harri ning Harri soovitusel noorem vend Hardi. Grenis on suur potentsiaal tööalaseks arenguks, pealegi on kõik õpitav ning karta ei tasu midagi, ütleb Harri, ning julgustab kõiki Greni enda tööandjana kaaluma. Selle pere meestel on ka üks ühine kirg – isa ja mõlemad pojad on kirglikud arvutimängude fännid. Igal mehel on küll oma lemmikmängud, aga hasart on ühine. Isa Eero sattus videomängude juurde juba 1996. aastal ning on aastatega nakatanud sama pisikuga ka oma pojad. Eerole meeldivad psühholoogilised mängud, näiteks leiab hetkel tema mängukonsoolist õudussugemetega trilleri Silent Hill. Harri sõnul on ajast aega olnud tema lemmikmänguks Metal Gear, kuid praegu paelub teda eelkõige Call of Duty. Eero võtab teema kokku nii, et osad inimesed vaatavad filme, osad loevad raamatuid, nende pere meestele meeldib aga ise end videomängude erinevates rollides proovile panna. Pealegi õpetavad videomängud erinevates olukordades kiiresti mõtlema ja lahendusi leidma.

Tööstusautomaatika nagu arvutimängudki, on põnev ala, leiavad mõlemad mehed. Nuputamist ja katsetamist on mõlemas valdkonnas küllaga ja päris hea tunne on, kui leiad mõnele üleskerkinud probleemile ägeda lahenduse või mõistad lõpuks, kuidas miski töötab. Mehed nõustuvad justkui ühest suust, et tööstusautomaatika valdkonda sobivad kõik tehnilise haridusega inimesed – olgu sa hariduselt energeetik, elektrik või infotehnoloog, karta pole midagi ning õppimine toimub niikuinii pigem töö käigus. Harri lisab sedagi, et isegi kui tulla Greni inseneriks, oleks hea teha paar kuud tööd protsessioperaatorina – see annab hea baasi ja arusaamise ettevõtte erinevatest valdkondadest ja baasväljakutsetest.

Kuigi Harri on töötanud ettevõttes isast 17 aastat vähem, ei kipu ta tööasjades isa nõu küsima. Eero ütleb, et alguses poeg siiski küsis üht-koma-teist, aga ajaga nõuküsimine aina vähenes ning nüüd tunneb ta vahel isegi puudust, et tema aastatega kogunenud teadmisi ära kasutama ei kiputa. Loomulikult räägib ta kõike seda talle iseloomuliku huumori ja kelmika sädemega silmis. Harri möönab siiski, et kuigi ta küsib isa nõu harva, siis vajadusel teeb ta seda hea meelega, sest on aja jooksul avastanud, et tihtilugu on isa kõike juba kogenud ning probleemidele erinevaid lahenduskäike katsetanud, seega jääb vaid kiire kõne teha ning lahendus ongi käes. No ja muidugi meeldib Harrile ise väljakutseid lahendada, seda näitab kasvõi see, et just tema on energiaettevõtete ametiühingu juht Grenis. Harri sõnul hoiab just armastus law and order-i ehk seaduse ja korra vastu teda ametiühingu tegemiste juures.

Harri unistab edasiõppimisest, kuid ütleb, et ise kahe väikese lapse isana lähiajal selleks siiski aega ei jaguvat, kuid tulevikuplaanidesse mahub ehk üks magistrikraad veel ära. Lõpetanud on ta üldsegi IT-eriala, kuid leiab, et miks mitte end tulevikus ka insenerina proovile panna. Isa Eero on aga raadio- ja telemehaaniku haridusega ning sellega igati rahul. Kuigi tõdeme üheskoos, et tänapäeval võib minna ülikooli ka hilisemas eas, keskendub suure elukogemusega Eero nüüd pigem iseendale, lapselastele, reisimisele ja hobidele. Tööalastel täiendkoolitustel osalevad aga mõlemad mehed hea meelega, näiteks just hiljuti läbiti piiratud ligipääsuga ruumides töötamise koolitus ning selliseid praktilisi teadmisi peavad mõlemad eluliselt tähtsaks.