Karjäärilugu: Margo Külaots

Margo Külaotsal, Greni Eesti äride juhil, täitus 1. juulil 2024 meie ettevõttes 30 aastat tööstaaži. Kuigi tõsi on see, et 1994. aastal ei kandnud meie tööandja nime Gren ja Margogi sõnul tunneb ta, et on kolmekümne aasta jooksul töötanud pigem kuues erinevas ettevõttes. Just niipalju kordi on tema tööandja omanikke ja nime vahetanud, Margo on aga iga muutusega julgelt kaasa läinud.

„Arvan, et iga uue ettevõttega olen ka mina midagi juurde õppinud ja saanud end arendada. Iga periood on olnud erinev ning andnud mulle väärtusliku kogemuse. Ettevõtte või osaluse ost-müük on nagu omamoodi kontrollpunkt, kus selgub, milles turg ettevõtte väärtust näeb või millistena tunnetatakse riske,“ räägib ta ja lisab, et Greni perioodi eripära võrreldes varasemaga on see, et asju tahetakse teha kiiremini ja rõhk on ettevõtte väärtuse tõstmisel – Greni omanikud on ju erakapitali investorid.

Energiasektorisse sattus Margo täiesti juhuslikult, kui õppis 1990-ndate algul Tartu Ülikoolis majandusküberneetikat.

„Iseseisvuse taastanud Eestis olid rasked ajad, puudus oli kõigest, sealhulgas ka kütusest autode ja katlamajade jaoks, mäletan, et õppisime ülikooli arvutuskeskuses matemaatikat joped seljas, sest kaugküttel polnud kütust ja teenust pakkuda ei saanud . Nii alustati kaugkütte üleviimist vene masuudilt ja gaasilt kohalikele kütustele – puidule ja turbale. Tollase projekti üks eesvedajatest, Tiit Veeber, kutsus mind selles muutuses kaasa lööma. Kütusevahetuse programmi finantseerisid Euroopa Arengu ja Rekonstruktsioonipank ja Maailmapank ning selleks ajaks, kui katlamajad pidid saama ümber ehitatud, tuli sõlmida kütuselepingud, varuda kütused ja luua tarnelogistika. See pidi saama minu ülesandeks. Puiklesin esialgu küll vastu, sest esiteks ei teadnud ma sellest valdkonnast midagi ning teiseks oli toona populaarne hoopis pangandussektorisse tööle minna ja ka need pakkumised olid mul laual. Lõpuks veendi mind sellega, et ka Tiit oli turvast vaid naabri kuuris näinud ning oluline pidi olema hoopis tärganud turumajandusest arusaamine. Pealegi oli tegemist Eesti energiasektori jaoks murrangulise projektiga,“ meenutab Margo.

Nagu juba öeldud, õppis Margo Tartu Ülikoolis majandusküberneetikat, kuid alternatiividena olid laual ka juura ja arhitektuur.

„Olen seda meelt, et elus ei piisa sellest, et kahekümnendates eluaastates käiakse korraks ülikoolis ja selle najal libisetakse läbi ülejäänud elu. Nii olen aeg-ajalt ikka püüdnud midagi juurde õppida. Olen end täiendanud Hollandis New Energy Business Schoolis, kus õppisin tundma uusi energialahendusi, samuti tegin neli aastat tagasi Tallinna Tehnikaülikooli IT-teaduskonnas teise magistrikraadi erialal „Digimuutused ettevõttes“. Vahel mõtlen, et äkki oleks pidanud ikka ka veel arhitektuuri juurde õppima,“ naljatab ta. Margo sõnul tasub alati enda harimiseks ka raamatuid juurde lugeda, aga kindlasti polevat ta seda tüüpi inimene, kes vaimustuks ühest raamatust ja tormaks sealkirjutatut ellu viima.

Tööalaseid õnnestumisi, mille üle uhke olla, on Margol mitmeid. Tal on hea meel, et omal ajal õnnestus ümberehitatud katlamajade jaoks kütused varuda ja tarned tagada ning viia kütuste ost energiasisalduse põhiseks. Ka nullist turbatootmise käivitamine, kaevandamiseks lubade taotlemine, turbamaardlate ettevalmistamine, tehnika ostmine ja tootmisega alustamine on olnud suur töö. Aastate jooksul on tema kaasalöömisel valminud kaks biokütustel töötavat koostootmisjaama, mis olid omal ajal ühed esimesed Eestis. Ka Tartu ja Pärnu kaugjahutussüsteemid olid Baltimaade esimesed ning 2023. aasta sügisel valminud Tartu soojussalvesti oli esimene soojussalvesti Eestis.

Kes palju teeb, see palju jõuab. Kaasaegse ettevõtte tippjuhina tuleb tihtilugu töötada erinevates asukohtades ning tüüpilist tööpäeva Margo sõnul tal ei olegi.

„Minu tööpäevades on kõige sarnasemad eelkõige hommikud. Tõusen üsna vara ja alustan ka tööd üsna vara. Varahommik on hea rahulik aeg. Leian, et igas päevas peab ka teatud kogus laiskust ja igavust olema, see tekitab loomingulisust – pead hakkama mõtlema ja leiutama, et elu kergemaks või huvitavamaks teha,“ tõdeb ta.

Kuna Gren ja Greni perioodile eelnenud ettevõtted on olnud mõneski mõttes erinevad, on Margol tulnud aastate jooksul muuta ka juhtimisstiile. Ta soovib vältida mikromanageerimist ja seetõttu eelistab sellist keskkonda, kus igapäevased asjad on mingi korra järgi reguleeritud, et neisse mitte takerduda ja iga kord uut otsustusprotsessi läbi teha.

„Alustasin küll kohe peale ülikooli lõpetamist ettevõtte juhina, aga olime selles ettevõttes ju kolleegiga kahekesi, seega kõik tööd tuli ise ära teha. See kogemus andis ühest küljest hea tausta – tead, kuidas reaalselt midagi teha, aga teisalt, negatiivsema aspektina, ei tekkinud teadmist, kuidas asju delegeerida. Eks delegeerimist olen pidanud harjutama, et ise mitte läbi põleda. Ma arvan, et juhina on kõige olulisem jääda eelkõige inimeseks,“ sõnab ta.

Margo tõdeb, et pingelised tööperioodid nõuavad kindlasti ka enda väljalülitamise oskust. Ta ise hindab oma hobisid lihtsaks, sest need ei nõudvat erilist ettevalmistust. Talle meeldib jalutada ja jalgrattaga kulgeda, sageli käib ta rattaga ka tööl. Lisaks kuulab ta päris palju erinevat muusikat ning tunneb huvi kunstikogumise, aianduse ja arhitektuuri vastu.

Uutel ja tulevastel kolleegidel soovitab ta hinnata, kas ettevõtte väärtused ja eesmärgid kattuvad inimese enda omadega. See on tema sõnul äärmiselt oluline, sest ettevõtte ideesse ja põhimõtetesse tuleks uskuda.

„Oma vaadetele vastu töötamine on paganama raske, seega on parem kui need algusest peale kattuvad. Ma usun, et tööl ja tegevusel peab olema ka laiem mõte kui vaid lihtsalt raha teenimine,“ tõdeb ta.