Margo Külaots Tartu Postimehes: Tartu keskkatlamaja korstna langemine tähistab ühe ajastu lõppu
Tartu keskkatlamaja korstna langemine mõned päevad tagasi tähistab ühe ajastu lõppu ning pakub sobiva hetke heita pilk Tartu linna energiamajanduse ja linnaruumi arengule viimastel aastakümnetel. Tegemist pole vaid visuaalse muutusega linnapildis, see on ka märk sügavamatest muutustest, mis said alguse juba 1992. aastal, mil kütusekriisi tingimustes otsustati viia Tartu linna kaugküte üle kohalikele kütustele – puidule ja turbale. Toona võimaldas see loobuda välismaistest kütustest ja kindlustada töö kohalikule elanikkonnale.
1960-ndatel aastatel, mil elamuehitus Tartus hoogustus ja tekkis vajadus uute hoonete kütmiseks uutel viisidel, rajati Turu tänavale tolle aja kohta võimas katlamaja. Väikesed kivisütt põletanud katlamajad kadusid aastatega, ja keskkonnareostus vähenes silmnähtavalt – 80-ndatel muutus Tartu lumi valgemaks. 1990-ndatel käivitatud kohalike kütuste programm ning soojamajanduse erastamine olid olulised verstapostid, mis panid aluse tänase Tartu kaugkütte ja kaugjahutuse arengule. Täna on Tartu kaugkütte- ja jahutussüsteem Balti riikide üks kaasaegsemaid. Oleme näinud biokütust kasutava koostootmisjaama, Baltimaade esimeste kaugjahutusjaamade ja Eesti esimese suuremahulise soojussalvesti rajamist – need kõik on muutnud Tartu energiamajanduse taastuvenergiale orienteerituks. Täna toodetakse 95 protsenti Tartu soojusest taastuvatest allikatest, sealhulgas biokütusest ja heitsoojusest. Ka aasta tagasi kasutusele võetud soojussalvesti on aidanud fossiilse gaasi osakaalu veelgi vähendada.
Tartus ellu viidud projektid on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu. 2017. aastal tunnustati tehtud tööd Global District Energy Climate Awards auhinnaga, mis tõstis esile taastuvenergia kasutuselevõtu, kaugloetavad arvestid ja kaugjahutuse võrgustiku. Tänu nendele uuendustele on Tartu linna elanike küttearved Eesti keskmisest palju madalamad. Kuid kogu selle tehnoloogilise arengu kõrval kadus järk-järgult vajadus ka Turu tänava katlamaja järele. Selle tegevus lõpetati juba kümme aastat tagasi, ja 2023. aasta suvel lammutati ka hoone ise. Vaid 90-meetrine üksikuna seisev korsten jäi alles.
Katlamaja ja selle viimase maamärgi, korstna, kadumine toob kaasa olulise muutuse Tartu linnaruumis. Nõukogude ajal oli Turu tänav pigem tööstusala ja räämas jäätmaa. Võib tunduda uskumatu, aga veel 90-ndatel puudus Turu tänaval kõnnitee, oli lihtsalt porine ja suurte lompidega teepeenar. Täna on Turu tänava ümbrus läbimas suurt muutust. Endised tööstusalad nii meil kui mujal on muutumas elukeskkonnaks, kohaks, kuhu inimesed on oodatud. Heaks näiteks on Aparaaditehas ja Tartu Ülikooli Delta õppehoone, mis on toonud elu ja dünaamika tagasi vanadesse tööstuspiirkondadesse. Nüüd, mil Turu tänava piirkonda planeeritakse uusi elamuid ja jõe-äärne ala taasavatakse linlastele, on selge, et Tartu kesklinn muutub veelgi kompaktsemaks ja elavamaks.
Kuuekümne aastaga on palju muutunud. Kui varem tehti suuri infrastruktuuri puudutavaid otsuseid laiaulatusliku avaliku aruteluta, siis tänapäeval on kogukonna kaasamine linnaplaneerimisse loomulik osa demokraatlikust protsessist. Me kõik soovime, et Tartu linn oleks jätkusuutlik elupaik, kus mugavaks eluks vajalikud süsteemid töötavad tõhusalt ja asuvad tarbijatele lähedal.
Sellise elukeskkonna loomine nõuab head planeerimist ning oskust kasutada maksimaalselt ära juba olemasolevaid võimalusi, näiteks koguda kaugkütte tootmiseks kokku tööstusprotsessides tekkiv heitsoojus, paigaldada juba energiatootmise kasutuses olevatele aladele uusi efektiivseid tootmisseadmeid ja rajada salvestusvõimekust või leida ruumi kaugkütte- ja jahutusvõrgu edasiarendamiseks. Grenil on olemas vajalikud ressursid, pikaajalised kogemused ja piisavalt leidlikkust, et koostöös Tartu linna ja kogukonnaga tulevikku suunatud energiateenuseid jätkuvalt edasi arendada.
Arvamusartikkel ilmus 25.10.2024 Tartu Postimehes: Margo Külaots: ühe ajastu lõpp.
Foto: Signe Oidekivi